Täitsa Pekkis podcastis käis külas mükoloog ja mullaökoloog Leho Tedersoo, kes on oma valdkonnas enim viidatud ja tsiteeritud teadlane maailmas. Lehol on Tartu Ülikooli doktorikraad botaanika ja mükoloogia alal ning ta on Tartu Ülikooli mükoriisauuringute professor. Üheskoos Silver Lausi ja saatejuhiga sukeldusid nad seenemaailma.
Põnevas vestluses avas Leho, et seenemaailm on oluliselt laiem, kui me arvame. Kuidas seened toimivad, mida ta neid uurides avastanud, millistesse eluohtlikesse olukordadesse sattunud mida meditsiiniseened inimkonna hüvanguks teevad. Kõigest sellest Leho Täitsa Pekkis podcastis lihtsalt ja arusaadavalt kõneleski.
Täitsa Pekkis podcasti koos Leho Tedersooga saad kuulata:
Omamoodi elukad
Enamik inimestest teab kukeseent ja pilvikut. Aga Leho sõnul elab kukeseen metsas oma kindlat elu: „Enamus sellest elust on mulla sees ja puujuurtel. See, mida inimesed tunnevad kukeseenena, on heas võrdluses tooduna justkui õun õunapuul. Puujuurtelt saavad kukeseened suhkruid, mida puud on fotosünteesinud. Mullast annavad kukeseened vastu mineraalaineid. Kõige suuremad kukeseeneisendid võivad olla 100 ruutmeetri suurusel alal.“
Shroomwelli tegevjuht Silver Laus lisas juurde, et kõik söögiseened on keha tervist toetava toimega. „Oleme harjunud kukeseent kastmena sööma, aga seentel on tugevad keha toetavad toimeained. On selleks polüsahhariidid või proteiinid. Seened on väga pikka aega olnud alahinnatud. Me teame neist täna veel nii vähe.“
Leho kinnitusel on Eestis teada 10000 erinevat liiki seeni. „Meie enda uuring metsamullast ütleb, et on kuni 100000 erinevat seeneliiki, millest teame iga kümnendat. Seened on väga omamoodi elukad. Nad pole taimed ega loomad, ent nad tekkisid ühistest eellastest 2 miljardit aastat tagasi, 1-rakuliste viburiga organismidena. Seente ja loomade haru lahknes poolteist miljardit aastat tagasi. Ka siis olid need üherakulised ja viburiga nagu spermatosoidid. Alles pool miljardit aastat tagasi hakkasid tekkima seeneniidistikku moodustavad seened. Need seened võimaldasid taimedel kolida mageveest maismaale, tekkisid samblad ja algelised taimed.“
Internet kui seeneniidistik
„Seentel on eluslooduses väga oluline roll“, rõhutab Leho. Esimene neist on surnud orgaanilise aine lagundamine, mille käigus eraldub süsihappegaas, mida taimed saavad ise kasutada fotosünteesiks. Teine oluline roll on kõiksugustel seentel kui parasiitidel, mis looduses reguleerivad ökosüsteemi toimimist. Kolmas oluline rühm seeni on sellised, kes elavad kooselus taimejuurtega. Neid kutsutakse mükoriisa moodustajateks ja nemad annavad otseselt taimedele mullas lahustunud toitaineid, saades ise vastu vajalikke suhkruid.
Seeneniidistik mulla all on võrreldav Internetina, arvestades, kuidas info seal levib. Kogu muld, eriti pindmine huumusekiht, on paksult täis seeneniidistikku. Leho sõnul on leitud, et 1 grammis huumuses võib olla kuni 10 km seeneniite. Need ühendavad omavahel ära kõik metsa all kasvavad taimed ja on väga tihedaks suhtlusvõrgustikuks.
Taimede appikarjed
„Mullas olevate võrgustike puhul on kõige olulisem see, et ühendavad väga paljusid erinevaid taimi ja nende kaudu toimub erinevate taimede poolsete signaalide edasikandumine. Näiteks taimede appikarjed või putukate rünnak,“ kirjeldab Leho.
Kui kartulile tuleb kartulimardikas kallale ja hakkab teda näksima, eritab taim rünnakuga seotud teatud keemilisi ühendeid. „Osad keemilised ühendid on selleks, et rünnakut tõrjuda, aga need keemilised signaalühendid liiguvad ühest taimest teise nii juurte kui seeneniidiistiku kaudu. Nii saavad ka kõrvaolevad taimed end putuka rünnakuks ette valmistada. Taoline info levib umbes 10 cm tunnis. Kui Avatari filmi vaadata, saab tuua analoogia. Avatari film põhineb paralleelidel seenemaailmaga. Seal on terve planeet põimitud ühtsesse suhtlusvõrgustikku ja käitub kui üks elusorganism.“
Tädi sünnipäevalt seeneteadlaseks
Leho seenehuvi sai alguses 6-aastaselt, kui ta vanemad viisid poisid vanatädi sünnipäevale Peipsi põhjakaldale, kus olid ilusad männimetsad. Lapsele oli taoline pidu igav, mistõttu ta läks metsa alla jooksma ja nägi ilusaid seenekübaraid. Hiljem nõudis väike Leho emalt, et nad vaataksid seeneraamatut ja teeksid kindlaks, milliseid leitud seentest olid söögiseened.
„8-9-aastaselt hakkasin endale tundmatud seeni joonistama ja neid enda jaoks kirja panema,“ meenutab tänane tuntuim Eesti seeneteadlane.
Eksootilised ja ohtlikud reisid
Vestlus jätkus värvikate ja elavate kirjeldustega seeneteadlase retkedest „seeneekspeditsioonidele“. Teadustöö on Leho viinud erinevatele eksootilistele ja sageli keerulistele reisidele, kus on ette tulnud ka eluohtlikke olukordi.
„Kõige vahetumad kogemused on kindlasti olnud kõige vaesemates riikides. „Sambias Aafrikas või Paapua Uus- Guineas, kus me käisime niivõrd kaugetes piirkondades. Valgeid inimesi polnud seal nähtud. Kas joosti minema või hakati meid nähes suurest erutusest kiljuma,“ meenutab Leho muigelsui.
Enamasti vaadatakse seente proovide kogumiseks kohad, kus on tuttav mõnelt konverentsil või mõni uurimata piirkond ja huvitavad puud, millega koos on hea näiteks kärbseseeni ja kukeseeni uurida.
Sellistele retkedele tuleb lisaks oma isiklikele reisitarvetele kaasa võtta väikene mikroskoop, kodukootud kuivati, milleks võib vabalt olla pisikene metallrest hõõglambi pirnidega, mis kuivatavad seene viljakehad ära, et need saaks pakkida ümbrikesse. Äärmiselt vajalik on asjalik rendiauto, mis esimese paarisaja kilomeetriga ära ei lagune.
Relva ähvardusel pikali
„Brasiilia reis oli ekstreemne. Eesmärk oli uurida kärbseseeni ja kukeseeni, mis kasvavad koos haruldaste kohalike puudega. Läksin üksi ja plaan oli läbida 6000 km, külastades erinevaid metsapiirkondi. Kohe teisel päeval läks nihu, sest kui käisin metsas seeni kogumas, tulin sõidutee ääres hooletult üle aia ja minust sõitis mootorratas. Aga nagu selgus, oli mootorrattur erariietes politseinik, võttis püstoli välja ja sundis mu näoli vastu kruusa, pidades mind ohtlikuks röövliks. Algul pidasin mina teda röövliks. Politseijaoskonnas lõppes asi nii, et mind saadeti ruttu minema ja politseinik sai riielda, et miks ta raiskab aega,“ kõneleb Leho kohtumisest brassiilastega.
Pulmareisil Madeiral suutis Leho šokeerida kõiki teisi bussireisil osalejaid: „Lasin bussijuhil suvalises mülkas kinni pidada ja jooksin bussist välja. Krabasin seened kaenlasse ja bussi tagasi. Nägin, et seal on need seened ja pidasin vajalikuks need kaasa võtta.“
Silmapaistvad looduses
Silver tõi vestlusesse erinevat liiki seened: söögiseen, meditsiiniseen ja psühhedeelikum. „Vaatame meditsiiniseent Lion’s Mane, mis tänase teaduse põhjal on mälu toetava toimega ja aitab kasvatada ajusnapse. Kas meditsiiniseened looduse vaates on ka mõnevõrra erilisemad?“ uuris ta Leholt.
Leho nentis, et huvitaval kombel on meditsiiniks kasutavad seened äärmiselt silmapaistvad ka looduses. „Nad ei ole selline koorik ja kirme suvalises kohas, väga hästi äratuntavad ja karakteristlikud. Samas neil looduses superrolli pole. Enamasti on nad lagundajad.“
Leho kinnitusel kasvab Lion’s Mane põhiliselt lehtpuude juurekaelal. „Ka Eestis. Olen leidnud Tartu linnast maha saetud palkide peal Lion’s Mane’i“.
Võitlus juurepessiga
Saatejuht viis vestluse Shroomwellile ja nende lähenemisele meditsiiniseente kasvatamisel. Silveri sõnul lähenesid nemad probleemile vajadusest lähtuvalt. „Meil oli esmalt vaid chaga, mida peab kasvatama Eestis. Kui siin saab chagat kasvatada, siis mida muud saaks veel teha, küsisime endalt. Tahaksime anda metsale erinevaid lisaväärtusi. Avastasime, et mingid seened saavad võidelda teiste seentega. Mõtleme seda, kuidas võidelda juurepessiga, mis tuleb okaspuule. Mida soojemaks kliima läheb soojemaks, seda enam probleem esile tõuseb. On seened, mis suudavad toituda teisest seenest ehk sellest juurepessist ja tõrjuda selle välja. Teeme metsa ökosüsteemi sellega paremaks.“
Ka Leho nõustus, et kuigi juba varasemalt on taoline lahendus välja töötatud ja peamiselt kasutatakse ühte teist seent – hiidkoorikut- millega nakatatakse maha raiutud kuusekännud, et vältida juurepessi edasist levikut, on igati mõistlik Eestil endal leida tõrjeseened juurpessi vastu.
Tuhandeid aastaid kasutusel
Üheskoos peatuti ka teistel meditsiiniseentel. Silveri kinnitusel on esimesed dokumenteeritud näiteid Reishi seene kasutamisest Vanas- Hiinas juba 5000 aastat tagasi. „2000 aastat tagasi on sealses vanas keisririigis igal pildil Reishi. Reishi oli ülikute seen, seal kultuuris väga tugevalt sees.“
Leho peamine huvi on fundamentaalteaduslik, mis toimub looduses, millised on mehhanismid ja kuidas seened ning taimed omavahel suhtlevad. „Meditsiiniliselt poolelt lähtun teaduslikult tõestatud tulemustest. Tõepoolest paljud meditsiinilises kasutuses seened sisaldavad antioksüdante, muid bioaktiivseid ühendeid ja teatud katsetes on näidanud positiivset mõju. Me ei saa igal pool vaid inimkatsetele toetuda, sest need võtavad palju aastaid ja maksavad miljoneid. Tuleb rohkem uurida ja terasid sõkaldest eraldada.“
Teadusest lähtudes
„Meie töö Shroomwellis on leida ja valida seened, mis on end juba tõestanud ja eeltöö on tehtud. Lähtume teadusest. Pärimusteadusest. Igale seenele saab tervise vaatest tugeva funktsionaalsuse anda. Chaga on seotude immuunsus ja seedetraktiga. Korditseps energiaga, Lion’s Mane’i fookus on ajul, Reishi seotud rahu ja unega. Tahame väga teadusega koostööd teha ning kutsume avatud meelega inimesi vaatama ja seenemaailmaga tutvuma. Oleme võtnud pioneeri staatuse, et inimest harida. See on ääretult põnev, mis meid selles valdkonnas ees ootab,“ tutvustas Silver.
Shroomwell on sektori nimi, seene väärindamine inimkonna hüvanguks. „Jagan oma kogemust ja usun seente väesse ja toimesse. Lion’s Mane’i tarvitajana teen kiiremaid otsuseid ja mu mõtlemine on terav. Reishiga magan väga head und. Ma näen värvilisi unenägusid. Une probleem on uskumatult suur meie ühiskonnas täna. Reishiga olen hakanud unenägusid nägema, see on teine tasand. Need on minu lood ja minu kogemus. Tahaksin, et meie inimesed seda sama kogeksid ja tunneksid,“ ütles Silver.
Täitsa Pekkis podcasti koos Leho Tedersooga saad kuulata:
