– Shaliniga vestles Kaia Gil
Kohtume Shaliniga päeval, mil õhus on tunda kevade õrna puududust, aga kalendrisse vaadates peaks ometi olema talve kulminatsioon. Me ei tunne teineteist ega ole kordagi varem kohtunud. Ent Shalini saab hetkega omaks. Ta on soe ja päris. Oma lihtsuse, aususe ja lootusega.
Juba vestluse algul räägime sissejuhatuseta teemadest, mis on valusad. Surmast ja kaotusvalust. Shalini on lahtise südamega kirjeldanud oma vanemate lahkumist. Ent igas äraminekus on tükike uut algust, mistõttu ütleb Shalini, et tahab elus hoida kõike, mida ta vanemad on loonud ja sellest ka rääkida.
„Täna oskaks ma samas olukorras olijatele soovitada, et tulebki võtta aega. Võtta kogu maailma aeg ja end tervendada. On vaja olla üksinda. Vastasel juhul võib alla surutud ärevus saabuda hetkedel, mil seda sugugi oodata ei oska,“ kõneleb Shalini ühest keerulisemast perioodist oma elus ja äratundmisest, mis aitas kaotusega rahu teha
Otsused ja valikud
Temal endal tekkis ema ja isa kadumisega tunne, et tal ei ole enam juuri: „Eriti tugevalt tajun seda puhkudel, kui tahan emale või isale helistada. Selline kohutavalt kurb muutus elus sunnib üle vaatama kõik senised otsused ja valikud, suunab elama lihtsamalt või sirgjoonelisemalt. Mida rohkem müra ja draamasid, seda rohkem ärevust. Alguses vihkad seda lauset, et aeg muudab ja aitab. Aga tegelikult see tõesti on nii.“
Põhjus, miks Shaliniga vestleme, on koostöö Shroomwelli ehk varasema Chagaga. „Ma ei tee tavaliselt ühtegi koostööd. Millegipärast ütlesin neile jah-sõna. Olen tarvitanud meditsiiniseen lion’s mane’i kapsleid ning tinktuuri ja see tõepoolest on hästi mõjunud. Mulle meeldivad Shroomwelli tinktuurid. Mu kaaslane ütleb küll, et tema jaoks on lion’s mane’i tinktuur liialt intensiivse alkoholi maitsega, aga minu jaoks on see sobiv. Viimasel ajal tarvitan ka reishit. Märkan, et ma ei ärka nii kergesti enam öösiti üles. Inimesed, kes Shroomwelli teevad, on tõelised ning nende tooted esindavad Eesti loodust selle eheduses. Mulle kirjutatakse palju ja kui juba esimeses kirjas öeldakse, et hakka nüüd sotsiaalmeedias infot jagama, siis see ei ole kuidagi mina. Pean tunnetama ja kogema, et toode on tõesti minu jaoks.“
Loodusesse kasvamine
Shalini küsis mõni aeg tagasi oma mannateradelt, nagu ta hellitavalt ja lausa emalikult GraceFit kogukonnaga liitunud naisi nimetab, mis neid laeb. „Arvasin, et vastustena kõlavad massaaž või trenn. Aga kõige enam, vist lausa 90% naistest, mainisid loodust. Kas oma aias olemist, looduses või mõnes erilises paigas käimist,“ kirjeldab Shalini inimeste tagasisidet selle osas, mis tõeliselt jõudu, nii füüsilist kui vaimset, annab.
Shalini ise on loodusesse ja loodusega aja jooksul kasvanud. Ta on pärit väikelinnast Tartust, kus möödus õnnelik ja hoitud lapse- ning noorukiiga. „Mul ei ole kunagi olnud sellist peret, et käime vanaisa või vanaema juures maal. Mul oli üks isa, kes töötas ja üks ema, kes meile kõike muud andis. Kõik see, mida ma loodusest tean, on mu emalt, kes uskus lihtsatesse asjadesse. Ema oli ühelt poolt äärmiselt ekstravagantne ja sädelev, aga teisalt tavaline -kartul ja lihasoust – tüüpi inimene. See ongi tasakaal.“
Esimest korda oma elu jooksul elab Shalini täna linnas. „Alguses oli mul väga raske, sest ma ei suutnud seda keskkonda ära mõtestada. Mul on selline suhe loodusega, mis tuleb äärmiselt intuitiivselt seestpoolt. Ma tahaksin palju looduse kohta juurde õppida. Kui ma paar aastat tagasi elasin maal, plaanisin emaga koos enda aias toimetama hakata. Siis ta suri. Mõtlesin, et teen aia projektiga sellest järgmisel aastal algust, kuid vaimselt polnud mul selleks toona lihtsalt jõudu. Sellele järgnes lahkuminek ja maja müük. Siin ma nüüd olen. Valmis uueks alguseks oma linnaaias. Viimased pool aastat tahan ma istutada. Minu elus on üks super armas naine, kes teab sellest valdkonnast kõike ja mu soov on, et ta viiks mu käe kõrval aiandisse ning mina lihtsalt hakkaks tema õpetuste järgi aias looma.“
Eemal äärmustest
Mõned asjad seoses looduse ja olemisega on täna Shalini jaoks nii loomulikud, et ta ei mõtle veel nende peale: „Ma ei esinda veel seda põlvkonda, kes oleks loodusest kaugeks jäänud ja samas ma pole jõudnud veel sinna, kes on täiesti new-age ja öko. Äärmustesse ma ei lähe. Ma olen sellest generatsioonist, kes noorena õppis, käis ülikoolis. Me ei mõelnud öko-smöko peale. Ma arvan, et mingid asjad peaksid olema elementaarsed.“
Shalini tunnistab ausalt, et ta ei ole nii idealistlik, kes mõtleks ainult suuri sõnu ja usuks ideaalsusesse kõikjal ning kõiges. „Heas rahus tuleb oma eetika järgi elada. Mingiteks asjadeks oled valmis ja need tulevad ellu kergusega. Loomulikult olen ka minu püüelnud ideaalsuse ja maailma parima poole ning usun, et see on üks etapp inimese arengus. Aga täna see mind enam ei köida. Ma arvan, et taoline ajalõik juhatas mu teed loomuliku rütmi poole. Lähtun oma treeningutes ja uskumises sellest, et naistel on kuutsükkel. Ka selline mõtteviis viib mind loodusele lähemale.“
Kooskõla looduse rütmiga
Näiteks vihkas Shalini varasemalt novembrikuid. Nüüd, viimasel novembril, märkas, et sellel pole tegelikult midagi häda. „Sellega tuleb kohaneda, enda eest hoolitseda. Me peaksime elama rohkem kooskõlas looduse tsüklitega. Eestlastena on meil kummalised rütmid. Puhkame suvel, kui meil on kõige rohkem energiat. Lapsed lähevad kooli, sest emme-issi lähevad tööle. Olem ausad, kuigi me sõidame igal hommikul kell 9 kontorisse, pole me selleks alati võimelised. Kui me saaks rohkem oma enesetunde ja rütmi järgi toimetada, oleks see palju loomulikum. Meeleolu võib küll kõikuda, aga peaksime järgima rütmi. Usun, et oleksime siis õnnelikumad.“
Shalini tunnistab, et näiteks vestlusele eelneval päeval lõpetas ta töö kell 3 pärastlõunal ja hakkas teki all filmi vaatama. „Elasin pikalt nii, et koostasin endale pika nimekirja, ülipikad ja ambitsioonikad eesmärgid, aga ma ei suutnud neid täita. Täna on mul iseendaga mõnusalt kokku lepitud päevade rütm. Mida ja kuidas teen täna või homme. Tahan teha hea tundega ja tahan mitte teha hea tundega. Inimesed peavad leidma oma elamise viisi ja oma kulgemise viisi.“
Kuulakem iseenda mõtteid
Shalinile meeldib spirituaalsus, aga kõige enam imetleb ta Kaplinskit, Mikitat ja Jüssit, kes kõnelevad elust ja selle lihtsusest. Samas keerukukest ja ühisest kulgemisest kooskõlas looduse ja meid ümbritsevaga.
„Inimesed peaksid vähem suhtlema. Mul on tunne, et inimesed suhtlevad nii palju, et nad ei suuda enam päriselt iseenda mõtteid kuulata. Fred Jüssi kirjutas, et linnud ei laula oma laulu lõpuni. See on nii täpne kirjeldus sellele! Me kõneleme täiesti triviaalsetest asjadest, näiteks sellest, kuidas meie päev läks. Tunnistan ausalt, et ma rääkisin seda oma emaga. Sellist müra ja ebavajalikku suhtlust on meie ümber tohutult palju. Elus juhtub niikuinii palju draamat ja traumat, enamik ei pääse sellest. Peab olema inimestega, kes seda juurde ei tekita. Maailm on praegu väga ärev ja Shroomwelli inimesed tegelevad valdkonnaga, mis aitab seda tasakaalustada.“
Shalini oli terve eelmise aasta väga haige. Lausa rohkem haige kui terve. „Aga ühel hetkel hakkasin ma võtma Chaga shotte. Kui aasta lõpus läksin kallimaga Levile, oli mul hoopis teine tunne. See haigena oldud aasta pani paika, et pean muutma tempot. Mu elus juhtus lühikese aja jooksul nii palju. Vanemate kaotus, isikliku elu kokku kukkumine. Siis äkki tuli Chaga oma pudelikestega. Alustangi päeva ühe chaga eliksiiri shotiga. Minu jaoks on see chaga nagu loodus, mis tuli mu ellu täpselt õigel ajal. Kui ma midagi kasutan ja väga siiralt oma grupis jagan, kus on 10 000 inimest, siis ma päriselt usun seda.“
Kui Shalini ära läheb, tunnen, et kohtusin just inimesega, kes on oma lihtsuses ja tõekspidamistes täiesti erakordne. Nii inimese, armastaja kui eeskujuna.
